Vaatamisväärsused

Arvo Sikka pink. Arvo Sikk oli Vastseliina Muusikakooli asutaja ja kauaaegne direktor. Arvo Sikk luges Võru lastemuusikakooli Vastseliina filiaali avamisest ajalehest. Et see oli ta kodukant, helistas ta direktor Heino Vildole, et avatavas filiaalis tööd saada. Võeti mõtlemisaeg. Nädala pärast teatas Heino Vildo, et seoses suure töökoormusega, pole tal aega Vastseliina filiaaliga tegeleda ja võtku Arvo Sikk selle organiseerimine enda peale. Filiaal alustas tööd 1. septembril 1989 Võru lastemuusikakooli aktusega. Vastseliina Keskkooli endises koolihoones alustati pillimängu õpetamist Võru Lastemuusikakooli filiaalina. Noortele pillimänguhuvilistele õpetati klaverit, solfedžot, akordionit ja vaskpille ning puhkpillimängijatest moodustati kohe ka noorteansambel. Õpilasi oli kokku 43. Kääpal muusikaõpetajana töötanud Arvo Sikk sõitis Vastseliina päev varem, et ruumid soojaks kütta. Kevadel selgus, et ametlikult polnud Vastseliina filiaali siiski vormistatud ning ametlikult avati filiaal 1990 aastal. Kauaaegse direktori, Arvo Sikk´a, isiklikuks misssiooniks sai muusikakooli asutamine oma kodupaika. 1991 a kinnitati Vastseliina Muusikakool iseseisvaks õppeasutuseks.


Helju Müürsepa pink. Helju Müürsepp (25.08.1926-10.03.2016) oli rahvatantsuõpetaja. Ta õppis Vana-Saaluse algkoolis, Petseri koolis ning Võru keskkoolis. Oma ülejäänud elu sidus ta Vastseliinaga, kus alustas oma sporditeed, mille pidi aga vigastuse tõttu katkestama. Müürsepp töötas Vastseliina rahvamajas raamatukogus, 1975. aastal pühendus aga täielikult rahvatantsurühmade juhendamisele. Tänu temale on Vastseliina tantsutrupid jõudnud ka vabariigi parimate hulka.


Härma Mäemine e Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand. Oruperve kõrgus küünib 43 meetrini. Härma Alumine e Kõlgusniidu müür on 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju ning on Piusa ürgorus üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha.


Jõeveere talu muuseum. Muuseumis on eksponeeritud paljud igapäevased töövahendid, lambid, nõud, käsitsi tikitud linikud jne. Kõik esemed pärinevad lähiümbruskonnast, suurem osa esemetest Setumaalt. Vanavara kogumise eesmärgiks on eelkõige kohaliku ajaloo säilitamine tulevastele põlvedele. Kõik, mis selles muuseumis, on pererahva kogutud.


Kirikumäe järv ja maastikukaitseala. Kirikumäe järve pindala on 61,4 hektarit, suurim sügavus on 3,5 meetrit ja keskmine sügavus 2,8 meetrit. Järv koos teda ümbritseva metsaga ja Järvesuu rabaga moodustab Kirikumäe maastikukaitseala. Kirikumäe järvest voolab välja Pedetsi jõgi, mis viib oma veed Daugavasse. Kaitseala pindala on 367 ha. Kaitseala on moodustatud 1970. aastal, et kaitsta Kirikumäe järve, Järvesuu raba ja reljeefset maastikku. Kaitsealal asub RMK hallatav Kirikumäe matkarada.


Kooli kivi. Koolihariduse andmine Vastseliinas sai alguse 1725. aasta. 2000. aastal tähistati koolihariduse andmise alguse 275. aastapäeva Vastseliina Gümnaasiumi juurdes hariduskivi paigaldamisega.

 

 

 

 


Lagakivi. Kivi mõõtmed on järgmised: 10,5 x 8 m, keskmine kõrgus 0,9 m, maksimaalne kõrgus 1,4 m, ümbermõõt 28,6 m

 

 

 


Laulja Elsa Maasik sünnikoht.

Elsa Maasik (23.07.1908-30.09.1991) sündis muusikalembeses peres. Ta õppis Vastseliina algkoolis, Võru Gümnaasiumi. Eelviimases klassis laulis Elsa väikese orkestri saatel ooperikatkendi  Tallinna Vironi erastuudiosse. Maasik õppis ka näitekunsti, võttis osa draamastuudio poolt avatud ooperiklassi õppetööst. 1931. aastal töötas ta Viljandi teatris ‘Ugala’, seejärel Narva teatris, võttis vastu ettepaneku Pärnu ‘Endlast’ 1932. aastal. Temast sai primadonna. Operetis oli ta ainuke professionaalse haridusega laulja, kõrgemal igasugust konkurentsi. Kohe avanesid Elsa Maasikule järgmise teatri uksed, pakkudes primadonna krooni ‘Vanemuises’.

Aasta hiljem sai Elsa Maasiku laul tunnustuse osaliseks Viinis toimunud rahvusvahelisel konkursil. 1939. aastal täiendas ta end laulu alal Itaalias. 30 hooaega töötas ta kutselisel laval. 22 aastat oli ta laulupedagoogiks.


Lindora laada toimumiskoht. Lindora laat on Võru maakonnas Vastseliina vallas Lindora külas igal aastal simunapäeval (28. oktoobril) peetav laat. Ehkki pole täpselt teada, millal esimene Lindora laat oli, siis esimesed kirjalikud teated pärinevad 1893. aastast. Tollal peeti laata Lindora kõrtsi juures.


Liphardti hauakabel. Põhjasõja järel tekkis Vastseliina maadele samanimeline mõis, mille 1757.a omandas parun Liphardt. Selle aadliperekonna valdusse läks kogu Vastseliina kihelkond Missost Oravani ja nad valitsesid Vastseliina seitse põlve, aastani 1920. Vastseliina vanal kalmistul ehk “saksa surnuaial” asub Liphardite hauakabel, mis ehitati samal aastal praeguse Vastseliina kirikuga (1772.)


Loosi mõis. Loosi mõis oli rüütlimõis Vastseliina kihelkonnas Võrumaal. Nüüdisajal jääb mõis Võru maakonda Vastseliina valda. Mõis rajati 19. sajandi keskpaigas Vastseliina mõisast eraldatud alast

 


Make müür. Make (Möldre) müür on kaitsela lõunaosa võimsaim: kallas on siin 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m.
Paljand on nime saanud vastasoleva Möldre küla järgi. Kohapeal kutsutakse paljandit veel Make müüriks, kogu kaunist jõeorgu aga Make oruks.


 

 

Metsavendade matmisplats. II Maailmasõjale järgnenud Eesti anastamise käigus varjusid oma kodudest metsa kohalikud elanikud, kes kaitsesid end aastaid Venemaale küüditamise ja okupatsioonivõimu verejanu vastu. Neid kutsuti metsavendadeks. Kommunistlik Partei nõudis nii relvastatud kui relvastamata metsavarjunute püüdmist ja tapmist. Inimeste hävitamisega tegelesid Riikliku Julgeolekuministeeriumi tegelased koos sisevägede sõdurite või mõrvaagentidega. Tapjad rüvetasid laibad ja peitsid need salahaudadesse. Ainsad märked nende inimeste vägivaldsest elulõpust suleti aastakümneteks salastatud toimikutesse.

Ümbermatmine

Teadmine jõhkratest tapatöödest säilis suulises pärimuses. 2011. a andsid otsingud tulemusi. Lükkä punkri lähedalt kaevati soost välja 3 metsavenna säilmed, mis olid sinna maetud 28.12.1945 toimunud punkri rünnaku järel. 2011. a toodi Võru lähedal Reedopalo metsas päevavalgele peidetud ühishaud 10 inimese säilmetega. Need 7 meest ja 3 naist olid langenud vabaduse kaitsel Puutlipalo ja Viglasoo punkrites märtsis 1953. a.
2013. a maeti Lükkä, Viglasoo ja Puutlipalo punktrites võidelnud meeste ja naiste säilmed ümber siia kalmistule. 2015. a maeti veel nelja tulevahetuses tapetud metsavenna säilmed ja paigaldati kenotaafid Saikas, Härämäel ja Pabra järve ääres langenuile. Matmisplats jääb viimseks puhkepaigaks neile langenud metsavendadele, keda ei maeta perekonna platsile.
Paljude metsavendade hauad on seni teadmata. Skulptor Mati Karmini kujundatud monument on pühendatud neile kõigile. Kõiki vabaduse nimel võidelnuid mälestades – Au langenuile!


 Metsavendade mälestusmärk.

 

 

 

 

 


Mõrsjakivi


Nõukogude aktivistide mõrvamiskoht

 

 

 

 


Paabu müür. Rahvas nimetab seda paljandit Paabu müüriks kellegi Paabu-nimelise sulaspoisi uppumiskoha järgi. Ühel kuumal suvepäeval läinud keegi sulaspoiss Paap allpool müüri olevasse võrendikku suplema ja uppunud.
Kalda kõrgus 9 meetrit, paljandi kõrgus 6 meetrit.


Piiri kõrtsihoone. Piir kõrts asub linnuse jalamil endise tähtsa Riia–Pihkva kaubatee ääres. Kõrts on märgitud 1695. aasta teedeatlases. See turustas kohaliku mõisa toodangut ja oli peatumis– ning ajaviitekoht. Piiri kõrtsi tegevus hoogustus 19. saj teisel poolel seoses viinatööstuse arenguga. Nõukogude korra ajal kasutati hoonet mitmel erineval otstarbel. Kõrts taasavati toitlustus– ja meelelahutusasutusena 1990–ndate algul. 2011. aastal renoveeriti kõrtsihoone.


Piiskopikivi. Kultuurimälestiste riikliku registri märkus: Kivisse on raiutud nool ja aastaarv 1406. Ilmne, et kivis olev arv ja nool on suhteliselt uued: tegemist näib olevat mingi piiritähisega.

 

 


Piiskoplinnuse varemed.  Vastseliina linnuse ehitamist alustati 25.03.1342. aastal, mille initsiaatoriks oli Liivimaa ordumeister Dreileben. Linnust hakati nimetama uueks linnuseks – Vastseliinaks (Nienhuse, Novõi gorodok, Novum Castrum).

1379. aastal nimetas ordumeister Vrymersheim linnuse tugevaimaks ja kindlustatuimaks tervel kodumaal. See oli pühapaik. 1353. aasta sügisööl kuuldud linnusekabelist meloodiat, läbi ukse nähtud imelist valgust ning valges rüüs inimkujusid risti seinalt altarile ümber asetamas. Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Saksamaalt, Eestist ja mujalt, kes paavsti käsul said ühe aasta ja neljakümne päeva pikkuse patukustutuse.

Linnus sai lahingutes kahjustada, aga selle lõplikuks hävitajaks sai Põhjasõda. Põhjasõja eel oli linnuses külalisena viibinud Peeter Esimene, kes aga vastuvõtuga sugugi rahule polnud jäänud, sest Eestimaal oli tol ajal näljahäda, mil viiendik rahvast suri.

300 aastat seisis linnus varemetes, 2007. aastast on toimunud renoveerimistööd ja on valminud uhke linnusekompleks.


Puutli õigeusu kirik. PUUTLI PÜHA NIKOLAI KIRIK valmis 1935. aastal. 1920ndatel aastatel asus Puutlikülla elama 9 vene peret, kes hiljem ehitasid puukiriku. Seest oli kirik kaunistatud rikkalikult ornamentide ja ikoonidega. Puutli õigeusu kirik tegutses aktiivselt Teise maailmasõjani.


Pütsepa rändrahn. See on Võru maakonna suurim rändrahn. Kivi pikkus on 6,6 m, laius 4,6 m, kõrgus 4,0 m ja ümbermõõt 18,6 m.

 

 


Rahvaluulekoguja Jaan Sanderi kodukoht


Saarniite jalakas.  Jalakatest on rinnakõrguselt jämedaim Saarniite jalakas. Puu leiti suhteliselt hiljuti, 1998. aastal. Kaitse alla võeti ta 2003. Puu kasvab Võrumaal Vastseliina vallas Saarde külas endise Saarniite talu maal.
2000. aastal oli Saarniite jalaka tüve rinnasümbermõõt 633 cm, 2010. aastal 652 cm. Puu kõrguseks on mõõdetud 24 m. Meie rekordjalaka ümbermõõdu võtmisel peab arvestama, et tüvi on pahklik – mõõta tuleb võimalikult pahkade vahelt. Juba 1,4 meetri kõrguselt peeneneb Saarniite jalaka tüvi märgatavalt ja on sealt ümbermõõduga 620 cm. Puu on elujõuline.

 


Tabina järv. Kalastajate seas populaarne järv,mille pindala on 22.4ha. Selle kaldal asub Tabina Puhkemaja.

 

 


Vabadussõja mälestussammas. Skulptor Martin Saksa loodud vabadussõja mälestusmärk kujutab haavatut sõdurit. Sammas avati 18.10.1931. 1948. aasta augustiööl õhkisid ja varastasid selle sõdurid ja viisid selle Nursi lähistele metsa. Anna Avara, August Soe ja Rudolf Palu korraldasid kuju päästmise ja toimetasid selle hobusega Lauri külla, kartulihaua põhja. 1988. Aastal leidsid kuju rõuge mehed ja toimus mälestussamba taasavamine.

 

 


Vastseliina Kirik. Kirikut ehitati 1769.-1772. aastal ja ehitus lõpetati ja kirik pühitseti. 1899-1901 ehitati suur osa kirikust arhitekt Pohlmanni plaani järgi ümber. Suurendatud kiriku pühitsemine toimus novembris 1901. Kirikus on 860 istekohta. 1911.a. sai kirik uue oreli, mille valmistajateks olid vennad Kriisad. See on vendade Kriisade esimene kontsertorel 24. ragistriga.1922. aastal sai kirik uue altari ja altarisse asetati arvatavasti Tartu kunstnik Krügeri maal Naised Jeesuse haual.


Vastseliina Lehisepuistu. Vastseliina metskonnas on euroopa lehise puistu rajatud aastail 1853–1855 täiskülvi teel lageraielangile. Seda puistut mainib juba Johannes Klinge oma raamatus “Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland” (1883). Paul Reimi (1924) arvamuse kohaselt võis kultiveeritav ala olla mõned aastad ka põllumaana kasutusel. Tõenäoliselt ei olnud külv piisavalt tihe või oli seemne idanevus madal, sest puistu kujunes hõredaks. rindesse lisandusid lehisele isekülvi teel kask, kuusk, mänd ja haab. Vastseliina mõisa omanik oli lehisekultuuri rajamise ajal v. Liphart, metsaülem Rosenpflanz. 150-aastastest puudest kõrgeimad ületavad 41 meetri piiri ja jämedamate diameeter on 89 cm.


Vastseliina Maarahva laada peaplats. Igal aastal juunikuus toimuv Rahvusvaheline maarahva laat on Vastseliina valla suurüritus. Esimene laat toimus 16.–18. juunil 1995 aastal.


Vastseliina pastoraadi peahoone. Ehitusregistris seisab, et hoone esmane kasutusvõtu aasta oli 1772. Üks väheseid säilinud varaklassitsitlikus stiilis pastoraadihooneid Lõuna- Eestis. Varaklassitsistlik, ühekordne, poolkelpkatusega krohvitud kivihoone. Väliskujundust iseloomustavad profileeritud räästakarniis, laiad pilastrid ja akende krohviraamistused. Väike osa majaalust on ristvõlvlagedega keldriga. Katusekorruse vintskapid, veranda sissepääsu ees on hilisemad. Ka anfilaadsed ruumid ehitati 1940 a-il haigla tarbeks ümber. Kirikuvarade riigistamise järel on hoone all olnud korterid, kohalik haigla ja sünnitusmaja. 1990. aastal tagastati hoone Vastseliina Kirikule. 1997 sai sellest Vastseliina Hooldekodu.


Vana-Vastseliina mõisapark. Vana–Vastseliina mõisapargi rajas 1830. a mõisa tookordne omanik Guido Reinhold von Liphart, kes oli neljandaks Vastseliina mõisa majoraatomanikuks. Ta kujundas siia kauni liigirikka pargi, kuhu pidanuks tulema veel ka väike lossikene ning oja ülespaisutamise läbi suurem veekogu koos joaga, kuid tema varase surma tõttu jäi inglise maastikustiilis park lõpetamata. Pargi suuruseks on 8 ha. Tänapäeval asub pargis kõlakoda ja toimuvad rahvapeod. Linnuhuvilistele pakuvad huvi vanades puuõõnsustes pesitsevad haruldased tiivulised. Looduse nautlejad imetlevad parki läbivat Eesti kõige kiirevoolulisemat Piusa jõge. Siitsamast lähtuvad ka mitmed matkarajad. Varakevadel on Piusa jõgi üheks populaarsemaks veeteeks paadimatkajatele.


Õpetaja Johannes Saarniiti (1898-1995) mälestuskivi. Johannes Saarniit sündis 5. märtsil 1898. aastal Tüütsmanni koolimajas Lasva vallas. Ta suri 1995. aastal ja on maetud Vastseliina kalmistule. Suur on olnud Johannes Saarniidu mõju Vastseliinale ja ümbruskonnale. Siin õpetas ta aastakümnete jooksul lapsi, juhtis seltsielu, oli Vastseliina kiriku organist, orkestrite, kooride, näitemängude ja laulupidude juht – Vastseliina kultuuri kandja.